13-15. august toimus tuleva aasta presidentidele ja juhatustele mõeldud JCI Akadeemia. Akadeemia toimus juba neljandat korda ja toimumiskohaks oli Päikesekivi talu Viljandimaal. Samas kohas toimusid mõned nädalad varem JCI Suvepäevad. (Eelmise aasta akadeemia kokkuvõtet saad lugeda siit.)
Kohale jõudes oli hea meel näha “vanasid peerusid” (nagu JCI-s kauaaegsete tegijate kohta öeldakse) ja muidu tuttavaid nägusid. Aja edenedes saabusid ka teised akadeemikud, toimus tavapärane tutvumine, embamine, suitsukala söömine jm. koja juurde kuuluv.
Esimese päeva õhtul istusime kokku ja igaüks tutvustas ennast ja oma „kuidas ma kotta tulin“ lugu ning räägiti ka oma koja suurematest üritustest. Pärast seda jagasime ennast kolmeks ning moodustusid nn. “uued kojad”. Nagu tavaliselt- tuli välja mõelda nimi, valida president, secy (sekretär) ja vajadusel muud asjaosalised. Mina kuulusin kotta „Sa oled mul teine“, meie esimene president oli GO Koja Henry Arnhold. Lisaks Henryle ja minule olid meiega veel Age Laine Tartu kojast, Kaupo Noormaa Toomemäe kojast ja Liis Lille Rakvere kojast.
Kuna turismitalu peremees oli ise kirglik jahimees ja muidu ka tore mees, siis õhtusöögiks pakkus ta meile metsseapraadi. Olgu ka kohe öeldud, et süüa-juua saime ülihästi. Lisaks eelpool mainitud metsseapraele olid menüüs näiteks ka ohtralt suitsukala otse ahjust, põdraliha kotletid ja pannkoogid moosiga.
Laupäeva hommik algas varakult Anneli trummi põmmimise saatel. Esimese ülesandega pandi kohe proovile meie koostööoskus. Kuigi olime kõik erinevad võistkonnad (kojad) ja eesmärk oli kodadevaheline koostöö, sai siiski võitu nö oma koja edu. Aga kõik see käis läbi naeru, nalja, analüüsi ja kokkulepete. Või õigemini läbi viimaste rikkumiste.
Järgmisena rivistasime ennast üles ja algasid maastikumängud. Jõe ületamine, pudeliposti väljatoomine „merest“ ja trikiga ämblikuvõrgu punumine. Sealgi toimus asi osadele tuttava skeemi järgi- tegevus ja analüüs. Mul oli väga hea meel oma tiimikaaslaste üle. Tänud teile!
Kõige põnevam selliste ülesannete juures ühepäevaste uute tuttavate inimestega on see, et iial ei või teada, kes millal ja millega üllatada võib. Pealtnäha tugev ja aktiivne inimene võib mõnes olukorras ootamatult hätta jääda ja samas teine, kes tundub vaikne ja tagasihoidlik, suudab kõiki oma tugeva otsustusvõime ja tegutsemisega üllatada.
Lisaks mängudele tutvustas Anneli meile koda, rääkis struktuurist ja ajaloost. Meie mõtlesime suurelt, panime paika projekte ja mõtlesime, kuidas neid läbi viia.
Laupäevane õhtusöök tuli meil oma kodadega ise valmis meisterdada. Menüüs oli pearoog, salat ja magustoit. Meie koda hakkas magustoitu tegema, kui tuli teade, et kodades peavad toimuma uued presidendivalimised ning lisaks sellele tuleb vahetada söögitegemise kohad ehk tuli jätta oma poolik küpsisetort järgmise koja hoolde ning liikuda oma kojaga salati-osakonda. Olin sattunud kaks korda järjest uude olukorda- mind valiti presidendiks ja mõtted tuli suunata sellele, et üsna segasest salatiosakonnast saaks hea ja maitsev roog. Presidendi-tunne oli kummaline, tõenäoliselt tuli see ootamatusest. Aga vähemalt praeguste plaanide järgi jääb päris elus veidi rohkem ettevalmistusaega.
Pühapäev algas istumisringi, mõttemängude ja järelemõtlemisega. Lõpetuseks kirjutas igaüks igaühele anonüümselt oma arvamuse temast. Nii hirmkolemõnus oli lugeda ca 10 ülimalt positiivset emotsiooni. Aitäh kõigile!
Jõudu ja jaksu järgmistele akadeemikutele! Soovitan soojalt.
Maarja Peinar-Järve
JCI Toompe EVP2010
Postitused
